Luisaga Lõuna-Eestis

Lubades suure suuga hakata meie puhkusest blogi pidama, ei arvestanud ma sellega, et maal on internet piiratud ressurss. Püsiühendust ju pole, on ainult pakettides sisalduv internet ja kui vaadata liikuvat pilti või meie tegemistest fotosid üles laadida on internet üpris kibe kuluma. Olen ka paar korda alustanud sissekande kirjutamist, kuid millegipärast on kõik enne avalikustamist kadunud ja programm läheb ise kinni. Igatahes - mina olen seadnud endale eesmärgiks saada hemoglobiin kasvõi normi alumisele pügalale. 5. augustil on mul ravipäev, siis annan vereproovi ja saab näha, kas hemoglobiin on kasvõi natukenegi tõusnud. Ühe pildi püüan siia ikkagi panna, head vaatamist ja uue sissekande ootamist. Luisal (leia pildilt) on Karlutt külas. Temaga nad musitavad ja üldse saab kõige paremini läbi. Nad magasid voodis mõlemad ka, aga mul polnud telefoni käepärast, et pilti teha.

Ei ole eriti jutuhoos hetkel, järjekordse luksumishoo ärgitusel panen välja eilsed pildid.

Selgus, et Luisas on peidus korstnapühkija kassi vaimu ja seekord varjus ta leivaahju ette kasti, kuhu vanasti leiba küpsetades söed tõmmati. Parajalt nõgine oli ka Luisa, kui ta varjumispaigast ära võtsin. Tema pealt lihtsalt polnud seda näha, küll aga minu kätelt. Püüdsin Luisat niiske lapiga veidi kasida… Pärast igatahes võtsin ta voodisse magama ja lammas jäi üpris heledaks.

Pontu on õues ja Karlutt ka, Kitu passib ahju otsas ja Luisa pidas paremaks minna uusi jahimaid inspekteerima. Ma kohe lõpetan tal selle peo ära, sest tahaks veidi puhata ja siis on tal esialgu mõistlikum minu juures olla. Sõit läks väga kenasti, meelehetlikke karjeid ei olnud, hoopis magas pool teed. Tikupoisis tegime peatuse ja Luisa kogu selle aja magas. Mind aga ootas ees mitu Postcrossingu kaarti, muutsin aadressi süsteemis ajutiselt ära. Aaaa! Ema tuli Pontuga tuppa ja Luisa on kadunud. Otsime.

Ma pole kindel, et see kõik autosse mahub. Kindlasti on siin midagi üle ja midagi puudu. Kuidas nimetatakse neid inimesi, kes ei oska kergelt pakkida?

Luisa on oma lamba ära pakkinud ja arvab, et esialgu ei ole rohkem vaja. Et hakkaks juba minema? Aga ei. Homme hommikul. Mind valdab paanika. Aga tegelikult ei ole ju kella peale minek, nii et mis seal ikka nii väga muretseda.

Tänavu oli nii, et mu tööandja ütles, et ma pean puhkuse ajal vähemalt kaheks nädalaks sõitma maale ema juurde, muidu mu immuunsus ei taastugi. No mõte väga hea! Kui me üksteisest seal ära ei väsi, võiks olla isegi kauem kui kaks nädalat. Puhkus on ju viis nädalat ja mida ma siin linnas ikka passin. Harjutan ainult halbu kombeid külge (magan teleka ees ööl ja päeval). Maal saaks sooja toitu ja inimes(te)ga suhelda jne. Aga Luisa? Ma ei saa ju teda nii kauaks üksi jätta ehk siis graafikut koostada, kes millal käib ja mida teeb. Pealegi ma ise hakkan ka ju igatsema. Seega - tuleb kaasa võtta. Ema juba nägi unes, kuidas Luisa ja nende kassid Karlutt ja Kitu õues kolmekesi tantsivad. Ma tahaks seda väga näha. Hakkasin siis planeerima, kuidas Luisa Murile (küla Viljandimaal, kus mu ema oma mehe Aarega elab) saada. Pöördusin abi saamiseks Mariani peika Tõnise poole. Kuna ta peab 19. juulil Võrus olema ja neil oli niikuini plaan sinnasõiduks auto rentida, siis arvas Tõnis, et väike Muri-tiir ...